Melodraama
hallid müürid, külmad, vihmamärjad
kuskil sügavuses keegi ootab
mõtleb, vaatab ja ta ümmargused silmad
teavad, täna pole mõtet loota
ja kui jälle on öö käes
jäänud vaid üksainus viis
krigisema ta pähe
ja kui jälle on öö käes
jäänud vaid üksainus viis
seda polegi vähe
hallitavad ülevalt ta peedid
katus sajab läbi sügiseti
seespool seinu silmad teleriga
helendavad katkemata kolmekesti
Melodrama
paredes frias, molhadas de chuva
em algum lugar profundo alguém espera
pensa, observa e seus olhos redondos
sabem, hoje não vale a pena esperar
e quando a noite chega de novo
só resta um jeito
de gritar na cabeça dele
e quando a noite chega de novo
só resta um jeito
não é pouco não
as paredes mofadas lá de cima
o telhado pinga no outono
dentro, as paredes têm olhos na TV
brilhando incessantemente em três.