Härra Sannikov
Härra Sannikov
kargel rannikul
õde salli sätib hommikul
majad panditud
naised landitud
aga ealeski ei sanditud
härra Sannikov
viljad kandikul
tooli ratta alla hukkunud on ploom
kui kell kaksteist saab
juba lõunat saab
teatab kitlis daam kel õige mahe toon
Seal kus silmapiir
pole mingi piir
kui liig palju näed
siis selle õnge läed
Veel eile noorena
tühja koorena
uljust
ennast
õhku
jõudu täis kui aam
ainult viruta
välja siruta
kas või roomates
küll pärale ma saan
kaldarinnatis
paene pinnatis
igal täiskuu öösel siia toovad käed
nii see vana mees
troonil istudes
maa kus jõudmata tal jäigi
ära näeb
Senhor Sannikov
Senhor Sannikov
na costa árida
irmã ajeita o cachecol de manhã
casas empilhadas
mulheres entregues
mas nunca se renderam
senhor Sannikov
frutos na bandeja
uma ameixa sob a roda da cadeira
quando o relógio marca doze
já é hora do almoço
anuncia a dama de jaleco com tom suave
Lá onde o horizonte
não é limite nenhum
se você vê demais
cai na armadilha
Ainda ontem, jovem
como um eco vazio
ousadia
de si mesmo
no ar
cheio de força como um trator
basta dar um tapa
esticar pra fora
mesmo que rastejando
com certeza eu chego
na beira da costa
na superfície escorregadia
mãos trazem aqui toda noite de lua cheia
assim esse velho
sentado no trono
a terra onde ele nunca chegou
ele vê.