Sinihabe
Ei tunne häbi
mõek hingemõrva uputet`
ja armutüdimuse uss äkk-koolen`d ää
see salm on läbi
veel enne valmis nuputet`
kui`s mälestustki tast ei jää
Mu palved riigimeelset pööblit hoida hüüavad
et kasvaks karmanisse kard ja siid
sääl sigivad, end elus hoida püüavad
se`s elus, mis neid kuhugi ei vii
Ma sõõrmeis jälle
vean õrna ihu ahvatlust
mu suure kiindumuse hoog on saabun`d taas
ja naudin selle
kõrg-kuninglikku kahvatust
kes käpuli mu ees on maas
On elus valimisevõitlus ainuusutav
ma võitlen küll ja valin alati
kuid lõpuks kittel tule ära kustutab
ja seotuna jään üksikpalati
Sinihabe
Ei, não sinto vergonha
com a alma afogada em dor
e a cobra da desilusão me pegando de surpresa
esse verso acabou
ainda antes de ser pensado
antes que a memória dele se apague
Minhas preces clamam para manter o povo consciente
para que cresça o medo e a seda
lá eles se reproduzem, tentando se manter vivos
nesta vida que não leva a lugar nenhum
Eu novamente em meus dedos
trago a tentação de um corpo delicado
minha grande paixão chegou de novo
e eu desfruto disso
um pálido e real majestoso
que está de quatro diante de mim
Na vida, a luta pela escolha é a única verdade
eu luto sim e sempre escolho
mas no final, o manto do fogo apaga tudo
e preso, fico em um palácio solitário