395px

O Frio do Cosmos

J.M.K.E.

Kosmoses on külm

Päike surmab. Tapjaid kiiri läbi päästab atmosfäär.
Kiired kaovad ookeani. Suplen seal ja haigeks jään.
Aeg on minna, ela hästi, vägistatud Maa.
Stardin üles vaakumisse hinge vaakuma.

Väljas kosmoses on külm.
Külmub keha, külmub hing surema.
Häid planeete on veel küll,
aga nendele mind ei oodata.

Maa mind hoiab, Maa mind toidab, annab kõike tasuta.
Söön ta paljaks, pumpan tühjaks, kontideni kasutan.
Rebin lahti juured mullast, sõidan taevasse.
Hõbedases tähelaevas vastu surmale.

Väljas kosmoses on külm.
Külmub keha, külmub hing surema.
Surm on lõplik, surm on julm.
Pole mõtet kevadet oodata

Väljas kosmoses on külm.
Seal ei saagi iial soe olema.
Minu koht ei ole seal.
Seal ei saagi meie koht olema.

O Frio do Cosmos

O sol mata. O assassino salva através da atmosfera.
Os raios desaparecem no oceano. Eu me afundo lá e fico doente.
É hora de ir, viva bem, a Terra estuprada.
Eu decolo para o vácuo, a alma sufocando.

Fora, no cosmos, está frio.
O corpo congela, a alma morre.
Ainda há bons planetas,
mas não me esperam lá.

A Terra me sustenta, a Terra me alimenta, dá tudo de graça.
Eu a deixo nua, a esvazio, uso até os ossos.
Arranco as raízes do solo, vou para o céu.
Na nave prateada, em direção à morte.

Fora, no cosmos, está frio.
O corpo congela, a alma morre.
A morte é definitiva, a morte é cruel.
Não faz sentido esperar pela primavera.

Fora, no cosmos, está frio.
Lá nunca vai ser quente.
Meu lugar não é lá.
Lá não pode ser nosso lugar.

Composição: