Tuleristsed
Nähes sind sihikul laulu lööb kuuliprits
Rõõmust ja raevust rõkkab truu kone
Kaevikus relvaga narvakas lamab
Terasest sõbraga tundeid jagab
Rünnakulained üksteise järel
Porisse langevad, lamama jäävad
Valang vaigistab võõra hurraa
Lendu läeb uljalt käsigranaat
Siiamaani, ei sammugi edasi
Viimase meheni püsime valvel
Vaenlane siin vaid püüda võib tuult
Kuni meil alles üksainuski kuul
Tuleristsed
As balas voam na música de guerra
A alegria e a fúria ecoam na voz fiel
Na trincheira, um soldado de Narva repousa
Compartilhando sentimentos com um amigo de aço
Ondas de ataque vêm uma após a outra
Caindo na lama, ficam por ali
A avalanche silencia o grito do estranho
Uma granada de mão voa corajosamente
Até agora, não damos um passo à frente
Até o último homem, permanecemos em alerta
O inimigo aqui só pode tentar colher ventos
Enquanto ainda temos uma única bala.