Sinu Mees, Sinu Vend, Sinu Poeg
Ta valgus silmist mind sõgedaks sõi
Südamest tukselva elujõu jõi
Vastu mu tahtmist mind ilmale tõi
Väe poolest surnutest väetimaks lõi
Toitis mind viha ja verega
Süngesse urgu sirguma istutas
Nimetu öölooma sepistas minust
Elava elu seast sootumaks kustutas
Õelaks mind õpetas
Hingetuks hellitas
Surmama sundis
Kaastundest võõrutas
Nõnda must saigi:
Vihatuist vihatuim
Kardetuist kardetuim
Vaenlasist valusaim
Kurjatest koledaim
Ja ikka vihkan te kahekeelsust
Kuusnurkset "tõde" ei usalda
Põlastan sügavalt orjameelsust
Vaid päikesemärgi ees kummardan
Teu Brilho, Teu Vento, Teu Filho
Essa luz me deixou cego
Do coração, a força da vida eu bebi
Contra a minha vontade, me trouxe ao mundo
Com o poder, dos mortos, o mais fraco me fez
Me alimentou com raiva e sangue
Na escuridão, me fez crescer
De um ser sem nome, me moldou
E da vida, a essência apagou
Me ensinou a ser cruel
Me acariciou até eu ficar sem alma
Me forçou a morrer
E da compaixão, me afastou
Assim, me tornei tão sombrio:
Do mais furioso, o mais furioso
Do mais medroso, o mais medroso
Do inimigo, o mais doloroso
Do mal, o mais horrendo
E ainda odeio essa dualidade
Não confio na "verdade" hexagonal
Desprezo profundamente a servidão
Só me curvo diante do sol.