Ebavere
Väärikas hingepuu on vääritu käega
Pilbasteks purustet ja jäänud vaid vare
Hingetuks imetud on kõlvatu väega
Rüvetatud häbitult me maaema pale
Kõnnumaal kõledal kui kaaren vaid kurdab
Tuulte eest varju ihu ei leia siit
Leina eest lohtuma siia ei tulda
Miski ei meenuta me kunagist hiit
Aplate sugu kui ahnusest lämbub
Itku ei kosta kui kääpasse vaob
Uhkuses riisutu siis tühiseks kärbub
Uduna ja tolmuna see tuulde nüüd kaob
Siunatud saanud see aplate sugu
Võõras neil sõna ja võõras neil lugu
Verises kastes vindub muld
Puhkeda saab jälle paik mis on püha
Täituda rahuga ja valguda väega
Looduse laulus ning metsade mühas
Aastaid ja sadu küll võtab see aega
Sangrento
A árvore da alma digna tem uma mão indecente
As migalhas foram lascadas e apenas o sangue permaneceu
Sem fôlego é o poder da iniqüidade
Profanado, o rosto de nossa mãe terrena
No deserto, quando a arena está rouca, ela apenas reclama
A sombra do vento não pode ser encontrada aqui
Você não virá aqui para lamentar a dor
Nada do que lembramos é um sucesso
Aplate sexo quando a ganância sufoca
O choro não aparece quando você mergulha no anão
O orgulho será então truncado
Enevoado e empoeirado, agora desaparece no vento
Abençoado recebeu este sexo aplate
Estranhos para eles e estranhos para histórias
O solo flutua na água ensanguentada
Um lugar que é santo pode quebrar novamente
Cumprir a paz e tomar o poder
No canto da natureza e na floresta
Levará anos e centenas de horas