395px

Caos

Sõpruse Puiestee

Kaotaja

On ruume millest iialgi ei pääse
Ja seinu millest läbi me ei näe
On kaugusi mis on nii sama kauged
Kui igavik või sirutaksid käe
Olen vaid teel et kaotada end
Olen vaid teel et salata
Aeg on kaotatud asjade hind
Kõigile neile kes uskusid mind
On öö ja jälle lahkumine
Su kuklalt mõtteid enam ma ei loe
Su liigutused, hingamine
On jäänud võõraks kõik mis oli soe
Mu järel enam sa ei luura
Mu pilgust sulle silmad said
Mu sõnu enam sa ei kuula
Mu lausetes on silbid vaid
Oled vaid teel, et kaotada mind
Oled vaid teel et salata
Kõike mis hoidis sind ja mind
Selleks, et otsast alata
See on see maailm talle me kuulume
Ta omadeks saame ta lapsed me oleme
Nimetuks prahiks ta kirjutuslaual
Kirjaklambriteks kustukummideks
Murtud knopkana sahvtlipõhjades
Alati hirmul paberikorvi ees
Tões leinaja
Miks nutad sa
Oh, pühi pisarad
Surm kindlalt võttis endaga
Kui nutad
Siis enda pärast nuta sa
Kas jõuad oodata
Veel täna oled see kes oled
Kuid juba homme võid end kaodata
Näed, seal läbi sügisvihma läheb keegi kes veel ennast iseendaks peab
Veel tunneb taskus käsi, üht vihmapiiska palgel teiste(-)seas
Kuid juba võõras, tundmatu on valu mis on sees
Kas nutad sina ise või nutab juba keegi sinu eest
Kas kiviks süda, sügisleheks hing
Sel päeval kui ma viimaks kaotan end
On raske armastada sind, just sellisena nagu oled,
Kes armastaks sind siis, kui sind ei ole

Caos

Há espaços dos quais nunca se escapa
E paredes que não conseguimos ver
Há distâncias que são tão distantes
Quanto a eternidade ou se estendesse a mão
Estou apenas a caminho de me perder
Estou apenas a caminho de esconder
O tempo é o preço das coisas perdidas
Para todos que acreditaram em mim
É noite e novamente uma despedida
Das suas ideias, não leio mais nada
Seus movimentos, sua respiração
Tudo que era quente agora é estranho
Você não me observa mais
Meus olhares te deram olhos
Você não escuta mais minhas palavras
Minhas frases têm apenas sílabas
Você está apenas a caminho de me perder
Você está apenas a caminho de esconder
Tudo que nos unia, você e eu
Para recomeçar do zero
Este é o mundo ao qual pertencemos
Nos tornamos seus filhos
Sem nome, lixo na mesa
Clipes de papel, borrachas
Botões quebrados nos fundos da gaveta
Sempre com medo da lixeira
Na verdade, um enlutado
Por que você chora?
Oh, seque suas lágrimas
A morte levou você consigo
Se você chora
Chore por você mesmo
Consegue esperar?
Hoje ainda é quem você é
Mas amanhã pode se perder
Veja, lá pela chuva de outono vai alguém que ainda se considera
Ainda sente a mão no bolso, uma gota de chuva no rosto entre os outros
Mas já é estranho, desconhecido é a dor que está dentro
Você chora ou alguém já chora por você?
Coração de pedra, alma de folha de outono
No dia em que finalmente me perder
É difícil te amar, exatamente como você é,
Quem te amaria então, se você não estivesse aqui?