395px

A Terra das Canções Preocupadas

J.M.K.E.

Murelike laulude maa

Ta juhtus süütult sündima siia külmale põhjamaale
kus juba esiisad purjus peaga muidugi
peksid läbi naised-lapsed kui nad kätte said
See poiss tahtis vältida traditsioonilise mehe saatust
Ma ei osta kunagi kirvest ega joo kunagi viina
sest muidu joon oma maja maha
Lumehang kutsub peret talviti
ainult ma ei taha teha kunagi nagu isa
Kuid kui tööbörsilt tööd ei saa
talle saatuse käsi joodab vägijooki
Nii ärkab Turmiola Tommi (Kalle Kadu?) jälle ellu
ja sakste zhestid nakkavad sulastele
galopeerides viinapoe poole (?)
See ajab mehe meeleheitesse
kui hall korjab viljasaagi
Külmast mullast vaikselt
külm silm jõllitab
kui kirves kerkib
Maamulla küngaste keskelt
isad vaatavad uhkusega oma poegi
Tööpuudus, viin, kirves ja pere
lumehang, politsei ja viimane eksimus
See tuhandete murelike laulude maa
mille tuhandeisse järvedesse joosta saab
Kadakane rahvas kelle enesehaletsuse määra
ei mõõda mõistus ega määra tipud
kelle lauludes lähevad kaotsi elu trumbid
ja kinni jäävad taevaväravad
Einari Epätoivost (Meelis Meeleheitest?)
nad jutustavad

A Terra das Canções Preocupadas

Aconteceu de nascer aqui, neste frio norte
onde os ancestrais, é claro, bêbados
batiam em mulheres e crianças quando podiam
Esse garoto queria evitar o destino do homem tradicional
Nunca vou comprar um machado nem beber cachaça
senão eu acabo perdendo minha casa

A neve chama a família no inverno
só que eu nunca quero fazer como meu pai
Mas se não consigo trabalho no mercado de trabalho
a mão do destino lhe oferece uma bebida forte

Assim, Turmiola Tommi (Kalle Kadu?) renasce
e os gestos dos alemães contagiam os servos
galope rumo à loja de bebidas (?);

Isso deixa o homem desesperado
quando o cinza colhe a safra
Do solo frio, silenciosamente
um olho gélido observa
quando o machado se ergue

Do meio das colinas de terra
os pais olham orgulhosos para seus filhos
Desemprego, cachaça, machado e família
neve, polícia e o último erro

Essa terra das mil canções preocupadas
onde se pode correr para mil lagos
Um povo de zimbro, cuja medida de auto-piedade
não é medida pela razão nem pelos picos
cujas canções perdem os triunfos da vida
e as portas do céu ficam trancadas
De Einari Epätoivosta (Meelis Meeleheitest?)
elas contam histórias.

Composição: