Raiugem Ruunideks
Taevalael, põhjala katusel
Asub me taassünni säng
Rusutud mõistuse matustel
Vormistub ärksuseks kogunend äng
Valede vanduja määndugu maas
Vaenuhääl lämbugu eos
Iid-ammu tapetud tõusevad taas
Saagem siis üheks nii sõnas kui teos
Tapreiga võõraile vestame
Lugusi jäärapäisusest
Võitlusist muistsetest (kui kestame)
Külmusest, Tunnete jäisusest
Haavad, mis lööme, ei armistu
Mõtteis nad raiume ruunideks
Võõrsilt tulnuile kalmistuks
Saagu me maa...
Raiugem Ruunideks
No telhado do norte,
Está o berço da nossa renascença.
Nos funerais da razão sufocada,
Surge a consciência, reunindo a angústia.
Que os juradores de mentiras se enterrem,
Que a voz do ódio se extinga na raiz.
Os que foram mortos há muito tempo ressurgem,
Que nos tornemos um só, em palavra e ação.
Com bravura falamos aos estranhos,
Histórias de teimosia.
Lutas de tempos antigos (se resistirmos),
Do frio, da rigidez dos sentimentos.
As feridas que infligimos não cicatrizam,
Em nossas mentes, elas se tornam runas.
Para os que vêm de longe, um cemitério,
Que nossa terra se torne...