Hauast Aupaistesse
Saar avab oiates limased lõuad
Haarates nõnda haaramatu
Kuldkera hetkeks veel kärgatab
Seejärel korinal kustub
Maad haarab masendus, vetel on vapustus
Vaiamaast saareni märatseb turm
Seal, kuhu ulatus allilma raputus
Segi on paisatud elu ja surm
Pimedus peidab põletajat
Vari vägistab valgustajat
Soerdieit suretab soojendajat
Kuristik kugistab kiirgajat
Inimlaps hiies on keeletu
Otsides tammedelt tuge
Küsides kividelt kaastunnet
Lõkkelt leevendust, loitsudest lohutust
Kümnetest kõridest, sadadest suudest
Sünkjusse prahvatab loits kui välk:
Maapõue needitu sündigu sügavalt
Jälle kord koiduks saa hauaöö!
Usk annab uhkust, teadmised tugevust
Lootus on leinadest lennukam
Taas tõuseb taevane terendus
Võiduks vormistub vangipõlv.
Amanhecer
A ilha abre suas bocas lamacentas
Atraindo o que é inatingível
A esfera dourada ainda brilha por um momento
Depois, com um estalo, se apaga
A terra é tomada pela tristeza, nas águas há um choque
Do vale até a ilha, a tempestade ruge
Lá onde a agitação do submundo se estende
Vida e morte estão jogadas em confusão
A escuridão esconde o queimador
A sombra estuprando o iluminador
O frio apaga o aquecedor
O abismo engole o irradiador
O filho do homem no templo está sem palavras
Buscando apoio nas árvores
Pedindo compaixão às pedras
Aliviando-se na fogueira, buscando consolo nas magias
De dezenas de gargantas, de centenas de bocas
A maldição explode na escuridão como um raio:
Que o mal do subsolo aconteça profundamente
Mais uma vez, que amanheça a noite do túmulo!
A fé dá orgulho, o conhecimento dá força
A esperança é mais leve que o luto
Novamente surge a claridade celestial
A prisão se transforma em vitória.