Kabelimatsid
Kivi kivile kõmatas
Viha vaia ta virutas
Müüri murdu ta murendas
Raiu raiska ta ribadeks
Rebi maha müüri murdu
Kuradi kivine kirstu
Müürid seisavad vaikides tuimalt
ega austust ei avalda seinad
pühapaigale rajatud julmalt
iga kivi on õhkamas leina
Veel kiiskamas tummalt kolm ava
kuhu peadpidi müüri said maetud
mehepojad, kes öösiti sala
lõhkusid seinad, mis kurjast said laetud
Müürid maha, üks-kaks-kolm
selja taha jääb vaid tolm
Siis kui kuu on kasvanud priskeks
ja tal julgust on pimedust lüüa
üks hing rahu otsides viskleb
teine seinasid kraapida püüab
Kolmas ahelaid kolistab aplalt
ja kui vahel ka aega jääb üle
kive katuselt sikutab vapralt
klaase seal kriipides katkestab küüned
Aina edasi kisklevad pinged
aastast aastasse rahutus tüürib
Alles asu siis annavad hinged
kui kord lõplikult langevad müürid
Quebrando Muros
Pedra, pedra, fez barulho
A raiva ele descarregou
A parede ele foi quebrando
Destruiu tudo, deixou em pedaços
Rasgou a parede, quebrou tudo
Maldito caixão de pedra
Os muros ficam em silêncio, sem vida
E as paredes não mostram respeito
Construídas cruelmente em um lugar sagrado
Cada pedra exala luto
Ainda há três aberturas silenciosas
Onde de cabeça para baixo foram enterrados
Os rapazes que à noite, em segredo
Destruíam as paredes, que estavam carregadas de mal
Muros caindo, um, dois, três
Só fica poeira para trás
Quando a lua ficou gorda
E teve coragem de enfrentar a escuridão
Uma alma se debate em busca de paz
Outra tenta arranhar as paredes
A terceira balança as correntes com avareza
E se às vezes sobra um tempo
Puxa pedras do telhado corajosamente
Arranhando vidros, interrompe as unhas
As tensões continuam a se arrastar
De ano em ano, a inquietação navega
Só então as almas se estabelecem
Quando os muros caem de uma vez por todas