Öö
Öö tallas päikse jäätund rabahauda.
Surm raskel käel taob süsimusta rauda.
Kes nüüd veel jätkama jäi päevareisi,
peab kaua käima, kohtamata teisi.
Ja kes kord öösse otsima jäi venda,
see kergelt kaotab käest veel iseenda.
Oo, kes te lambi ümber peate vahti -
nüüd kandke hoolt, et leek ei söestaks tahti.
Ja kellel hõõguv halg veel ahjus praksab,
see säästku puid niikauaks kui ta jaksab.
Nii paljud väsivad ja vaovad unne.
Kes nüüd on maas, neid enam koit ei tunne.
Kes nüüd end unustavad kas või hetkeks,
neid enam päev ei vaja rõõmsaks retkeks.
Öö neisse poeb ja tardub mustaks malmiks.
Vaid kaarnakraaks neil kajab hauasalmiks.
Ja kui kord hommik idas läidab leegi,
siis nende mälestust ei leina keegi.
Noite
Noite, o sol se pôs na lagoa.
A morte pesa na mão, bate o ferro negro.
Quem ainda ficou na jornada do dia,
terá que andar muito, sem encontrar companhia.
E quem uma vez na noite foi buscar um irmão,
perde facilmente a si mesmo na escuridão.
Oh, vocês que vigiam ao redor da lamparina -
hora de cuidar para que a chama não queime a palha.
E quem ainda tem a brasa crepitando na lareira,
que economize lenha enquanto puder.
Muitos se cansam e se entregam ao sono.
Quem agora está caído, não será mais reconhecido ao amanhecer.
Quem se esquece de si mesmo, mesmo que por um instante,
não será mais necessário para a jornada alegre do dia.
A noite se infiltra e se torna um metal negro.
Só o grasnar dos corvos ecoa como um lamento no túmulo.
E quando a manhã acender a chama no leste,
inguém lamentará a memória deles.