Kohtumine
Tere, tere! Pole kaua näinud.
Kuidas elan? Tänan küsimast.
Jah, eks mõndagi on meelest läinud
aja rahutumas rüsinas.
(Lembus, mäletan, sai läbi toona,
aga miskit siiski hinge jäi,
seda miskit vist endas hoomad,
kui mu kõrval sõnatuna käid.
Haakuda meil korraks püüdsid pilgud.
Tuulehoog vist...Pöörasingi pead.
Virvatuli taas su silmis vilgub,
Varemgi ei toonud see ju head.
Siiski, siiski...Pettuski on kena,
kui ta toredusse rüütada...
Aga usu: ma ei hakka enam
vanas kohas lõket süütama.
Möödunut me nagunii ei taasta,
oli tõde siis või vale seal.
Liiga pikad olid läinud aastad,
need ei muutu olematuks eal.)
Mis siis mõelda meie kohtumisest?
Juhus vaid...Ah, vaiki päevist neist!
Ärme räägi aja rohtumisest-
rohima ei hakka kumbki meist...
Encontro
Oi, oi! Não te vejo há um tempão.
Como você tá? Valeu por perguntar.
É, algumas coisas eu já esqueci
na agitação do tempo que passou.
(Lembro, lembro, tudo acabou naquela época,
mas algo ainda ficou na alma,
essa coisa que talvez você perceba,
quando anda ao meu lado em silêncio.
Nossos olhares tentaram se conectar.
Um vento forte, eu virei a cabeça.
A luz do fogo-fátuo brilha nos teus olhos,
mas isso nunca trouxe nada de bom.
Ainda assim, ainda assim... A decepção é bonita,
se a gente a vestir de algo legal...
Mas acredita: não vou mais
acender a fogueira no mesmo lugar.
O que passou a gente não vai recuperar,
se era verdade ou mentira, não sei.
Os anos foram longos demais,
e nunca vão se tornar inexistentes.
O que pensar sobre nosso encontro?
Foi só um acaso... Ah, esquece esses dias!
Não vamos falar sobre o desgaste do tempo -
não vamos cuidar disso, nenhum de nós...