Reis Kuule

Reis Kuule

Reis Kuule

Três, dois, um, zero? no vasto espaço, uma corrente de estrelas, o foguete decolando praKolm, kaks, üks, null? põhjatus laotuses tähtedekett, kosmosse sööstab me
O espaço. dois, um, ao começarmos, o medo aperta, a força da gravidadeKanderakett. kaks, üks, meis startides pakitseb õud, meist vabaneb maakera
Nos solta. nossos trajes brilham prateados, deixamos a atmosfera,Külgetõmbejõud. hõbejalt läigivad meie skafandrid, meist maha jäid atmosfäär,
Os oceanos, os continentes. no desconhecido, a Terra mãe brilha em verde. a superfície da luaOokeanid, mandrid. tundmatus kauguses rohetab emake maa. akvamariinsinist värvi
É de um azul aquamarine, pela tela eu te cumprimento. ao nosso planetaOn kraatrites kuupind, teleekraanilt ma tervitan sind. koduplaneedile niipea me
Não vamos voltar tão cedo. sobre o vazio negro, como um colar de pérolas, brilhaNaasta ei saa. üle mustava tühjuse kui pärlikee helendava trassina jookseb
A Via Láctea. tão monótono o cenário, as bocas das crateras, tão lindo, tão horrível parece pra nósLinnutee. igav nii maastik, kraatrite suud, nii kaunis, nii kohutav näib meile
A lua. pela janela podemos ver um ao outro contra o fundo de estrelas, Apollo 11. é sexta-feira eKuu. illuminaatorist näha võib üksteist tähtede taustal apollo 11. on reede ja
É dia dezesseis de julho. os raios de sol nos deixam sombras escuras,Juulikuu kuueteistkümnes päev. päiksekiired meist jätavad tumedad varjud,
Lábios silenciosos, mas por dentro grita. pode ser que o céu azul a gente nãoVaikivad huuled, kuid sisemus karjub. võib juhtuda, et sinitaevast me enam ei
Veja mais. nossos trajes brilham prateados, deixamos a atmosfera, os oceanos,Näe. hõbejalt läigivad meie skafandrid, meist maha jäid atmosfäär, ookeanid,
Os continentes. no desconhecido, a Terra mãe brilha em verde. a superfície da luaMandrid. tundmatus kauguses rohetab emake maa. akvamariinsinist värvi on
É de um azul aquamarine, pela tela eu te cumprimento. ao nosso planetaKraatrites kuupind, teleekraanilt ma tervitan sind. koduplaneedile niipea me
Não vamos voltar tão cedo. pela janela podemos ver um ao outro contra o fundo de estrelas, Apollo 11. éNaasta ei saa. illuminaatorist näha võib üksteist tähtede taustal apollo 11. on
Sexta-feira e dia dezesseis de julho. os raios de sol nos deixam sombrasReede ja juulikuu kuueteistkümnes päev. päiksekiired meist jätavad tumedad
Escuras, lábios silenciosos, mas por dentro grita. pode ser que o céu azul a genteVarjud, vaikivad huuled, kuid sisemus karjub. võib juhtuda, et sinitaevast me
Não veja mais.Enam ei näe.