Kahetsuste Kants

Taevahõbeda hääbuva ohkega
Ohkab ka minu hing
Valguse vaagiva vaikuse valgudes
Täis saab ööpäeva ring

Mustad müürid mu ümber on tekkinud
Nii laman oma kahetsuste keskel ma
Toonela tantsu tantsib mu hing
Sellest lõputust ringist on väsinud ta

Tiivad mult võtsid kuid lendu tõusin ma ikkagi
Ei Toonela tants mind vaikima sundida saanud
Kuu kaikuv kurbus kandis rahu mu hingesse
Päikese pilkav paitus mind vaid kahetsuisse viis

Lootuse lätte leidsin ma Kantsist
Kuid selle vesi on hääbunud ammugi
Nüüd kurbusest enam mu hing ei tantsi
Nagu oli ta teinud senini

Surm palju ei vaja et kaasa mind viia
Kuid turmast tugevam olema pean
Võitma need mõtted mis toonud mind siia
Ning sammud Kantsist minema sean.